Eesti Disainikeskuse korraldatud reis kestis kolm päeva ja kahes grupis liikudes külastati kokku pea kahtkümmet bürood. Ettevõtteid oli seinast seina, nii et sai väga hea ülevaate erinevatest lähenemistest ja tegutsemisviisidest.
Lai spekter erinevaid büroosid
Oma tegemisi tutvustasid nii mikrokooslused ja üksiküritajad, keskmise suurusega stuudiod kui ka hiiglaslikud agentuurid. Kohtasime nii kunstnikutüüpe kui ärikesksema lähenemisega tegijaid. Nii legendaarseid klassikuid kui ka noori ja vihaseid maailmavallutajaid.
Huvitav oli näha, kuidas kellegi konkreetsed tööruumid välja näevad, mida mõeldakse, kuidas ennast esitletakse. Ikka on ju huvitav näha, kuidas teised ametivennad igapäevaselt tegutsevad.
Väga tihti kohtas ka juba tuttavat. Globaliseerunud maailmas on ikka väga sarnased nii ideaalid, väärtused kui tööriistad. Mõnes mõttes tore ja hubane, samas ka kurb, et kaovad eripärad.
Berliin kui loomekeskus
Aga mis oli erinevat ja huvitavat? Berliini on juba ajaloolistel põhjustel kogunenud seltskond, kes hindab kauneid kunste, haridust, tolerantsust, innovatiivsust jms. Ka disainivaldkond on selgelt avangardsem ja eksperimentidele altim kui meil Eestis.
Eks ka eelarved on seal pisut teisest liigast. Samas pole see nii ühene, sest kuigi Berliin on pealinn, on tööstus ja suur raha tegelikult mujal, tööstuspiirkondades ja finantskeskuses Frankfurtis. Nii et Berliin on eelkõige loovkeskus ja innovatsioonimootor. Näiteks mitmed külastatud Berliini stuudiod kuuluvad tegelikult erinevatesse suurematesse rahvusvahelistesse gruppidesse, mille raskuskeskmed asuvad teistes metropolides. Aga oluline on ka Berliinis kohal olla, sest siit jookseb üks moodsa kultuurielu eesliine.
Avaliku sektori disaini-ignorantsus
Üllataval kombel selgus, et näiteks erinevalt Hollandist või kasvõi Eestist on avalik sektor Saksamaal pigem disainikauge. Valitseb ignorants ja jäigad iganenud reeglid.
See kehtib tegelikult ka suurema osa tööstuse kohta. Räägiti suurettevõtetest, kes ei näe vajadust oma kodulehte responsivaks teha, sest “mingi veeb on ju juba olemas ja nii olgu”.
Spetsiifiliste rasketööstus-ettevõtete koha pealt, kelle jaoks veeb on turunduses marginaalne kanal, teatud mõttes isegi mõistetav. Aga kohalikes disainerites tekitas tuska, et näiteks linnavõim ei hooli disaini abil inimeste elu kergemaks tegemisest. Võtame või Berliini metroojaamade sildimajanduse – näiteks Londoni metroo tundus mulle isiklikult kui algajale kasutajale hoopis arusaadavam ja intuitiivsem.
Kuidas saada Google, Nike vms oma kliendiks?
Kui kliendiks on mõni ülituntud megabränd, siis tekitab ikka uudishimu, et kuidas saada selliseid kliente oma portfooliosse? Tasemel ja kättesaadavaid tegijaid on ju tegelikult hulga kaupa saadaval – kuidas saada valituks? Selgus, et tegelikult väga lihtne: ka suured ja tuntud kliendid tulevad ikka isiklike suhete kaudu. Maailm on väike, kui oled ise õigel ajal õiges kohas või tunned õiget inimest.
Aga siin on üks tingimus: peab ikkagi olema ka väga töökas ja avatud mõtlemisega. Ainult isiklikest kontaktidest ei piisa. Oskused, enesetäiendamine ja paindlikkus on väga olulised.
Iseenda ületamisest
Ses mõttes oli päris õpetlik Berliinis resideeruva njuujorklasest illustraatori Christoph Niemanni stuudio külastamine. Mõtlesin esmalt, et noh, mis ses illustratsioonistuudios ikka nii erilist olla saab. On küll hea ja mõtlev joonistaja, kes oma koha välja võidelnud, aga noh… pliiatsid ja pintslid ja nii?
Aga vanameistril oli nii mõndagi jutustada, näiteks kujundi arusaadavuse piiridest, maailma ja märkide muutumisest jpm. Ja selgus, et kogenud härra Niemann ei ole selgeks õpitud trikkide juurde pidama jäänud. Animatsiooni, nutividinate ja meeskonnatööga on suudetud ka muidu nii traditsiooniline illustratsiooni-žanr järgmisele tasemele viia ja pintslijoontest on sündinud uus köitev kogemus:
Midagi ka büroo juhtimise poole pealt
Isiklikult mulle oli uus info stuudios SI Labs tutvustatud Holacracy nimeline trendikas juhtimissüsteem.
Süsteemi keskmes pole mitte töökohad, vaid inimesed, kes täidavad (üksi või mitmekesi) erinevaid rolle. See tähendab, et struktuur on paindlik, tegijatel on rohkem autonoomsust ja otsustamine kiire.
Holacracy võiks vist ideaalselt sobida Z-põlvkonna liikmetest koosnevale agiilselt toimetavale keskmise või väikese suurusega IT-ettevõttele, kus on olulised avatus, iseorganiseerumine ja kiire reageerimine.
Midagi sarnast oli ka SI Lab ja ise olid nad sellest süsteemist üsna elevil. Ka nende teenusedisaini töö on lihtsast kujundamisest kraadi võrra keerukam. Eks tööprotsessid kajastavadki ettevõtte väärtusi ja ambitsioone.
Vähemalt ühes büroos tuli ka jutuks, et kuigi loovinimesi ja progejaid on linnas hordide kaupa, on püsivaid töökäsi raske leida. Paljud saavad vaid osalise ajaga palgatööd teha, sest jälle on mingid omad projektid ja projektikesed tegemisel või vaja lihtsalt elu nautida.
Vaba ja sõbraliku meeleoluga Berliin
Eks ses linnas muidugi on, mida nautida, aga kuulsusrikas öö- ja kirev kultuurielu pole sugugi ainukesed. Niisamagi tänaval jalutades hämmastas rohke linnulaul. Kõikjal on rohelust – nii parkides, kõrgetes sisehoovides, kui ka lihtsalt tänavaäärtes, kus tuima muru asemel lokkab kõrge poolmetsik puhmaste ja põõsaste vöönd. Ilm oli suviselt mõnus, õhtud soojad, restorane ja kõrtse loendamatul hulgal, ühistransport sõidab kaua.
Mõnus on see, et linnal pole ühte keset, kuhu kõik trügivad. Igas naabruskonnas (saksa keeli kiez) on oma elav keskus, sest inimesi jagub kõikjale. Mõnes mõttes ka teatav Berliinile omane vabaduse ja iseorganiseerumise märk.
Sattusime ühel õhtul pinksifänn Helariga kahekesi ringi uidates kõrtsi, kus mängiti nn sotsiaalset pinksi. See demokraatlik, pingevaba ja liikuv meelelahutus, kus suur hulk erineva tausta ja mänguoskusega inimesi saab tavapärase õllejoomise taustal kaasa lüüa, iseloomustab hästi Berliinis valitsevat tolerantset, rahumeelset ja aktiivset õhustikku.
