Olin seekord Redwallist ainuke reisisell ja tegelikult oli kogu grupp võrreldes varasemate aastatega väike – vaid 8-liikmeline. Ei tea, kas oli Ida-Euroopa suhtes kerge eelarvamus või olid disainerid tõesti nii hõivatud?
Esimene päev
Kiire lend Tallinnast, check-in hotellis ja juba olimegi nooblis linnaosas, kus endise Argentiina saatkonna ruumides teeb veebidisaini büroo nimega Huncwot. Teevad head tööd, mis on kaugel tavapärasest malli järgi tehtud veebidisainist.
Töö idee ja kontseptsiooniga, tehnilised erilahendused, mõnusad mikro-animatsioonid ja üleminekud, põhjalikkus sisumaterjalide loomisel jms tõstavad nad Poola parimaks veebimeistriks. Vaata näiteks nende kultuurivaldkonnale tehtud töid. Mitmed neist on tehtud lõbu pärast, st sümboolse tasu eest või lausa tasuta.
Huncwot teeb palju tööd ka USA klientidele, sealt tuleb sissetulek, mis lubab ka ilma eelarveta kultuuriprojekte kujundada. Siin tuli välja, et isiklikud kontaktid on ikka vägagi olulised. Nimelt on pea kõik tööd tulnud suhtevõrgustiku kaudu, mille algpunktiks on üks kunagi USAsse emigreerunud vana sõber, kes töötas seal alguses reklaami valdkonnas. Sotsiaalne kapital loeb.
Edasi jalutasime läbi suvekuuma Pangeneratori töökotta. Paar-kolm muhedat kutti, kes teevad võimsaid interaktiivseid installatsioone erinevatele kunstnikele, organisatsioonidele jne. Arendavad ideid, sobitavad erinevaid tehnilisi jubinaid kokku, katsetavad, ehitavad ja lõpuks progevad kõik funktsioneerivaks tervikuks kokku. Umbes nagu Eestis Timo Toots või Taavi Suisalu.
Värskendav kohtumine vahelduseks graafilise disaini ja brändingujutule. Küsisin, et kuidas teil üks tavaline tööprotsess käib? Vastuseks tuli, et protsessi pole, on keskmiselt kolmekuune kaos, mille kestel kuidagi asjad paika loksuvad ja asjad tööle saadakse. Oli lõbus kohtumine.
Kolmas kohtumine oli graafilise disaini ja brändingu stuudioga Type2. Jutuks tuli disainiteadlikkuse teema, mis kõlas tegelikult pea kõikides stuudiotes. Eesti poole vaadatakse kadedusega – teil seal edumeelses digiriigis teeb iga pisike disainifirma tasemel skandinaavialikku disaini. Poola keskmine klient ei oskavat disaini hinnata, oluline on vaid võimalikult odav hind. Ja valitsev maitse on mingi aegunud kitš oma sulatatud piltide, vikerkaarevärvide ja oskamatu fondikasutusega.
Noh, tegelikult näeb ju seda kõike ka meie imelises Eestis, nii et pole hullu, sõbrad poolakad. Aga et disainiteemalise teavitustöö ja populariseerimisega on meil Eestis paremini, see tuli siiski erinevatest vestlustest selgelt välja.
Seejärel oli ühine õhtusöök, millel osales ka sealse disainielu organiseerija. Ja veetsime aega melutänaval hipsteribaaris.
Teine päev
Teine päev algas UVMW-s. Selle tegijad on kunstnikutaustaga, lisaks disainistuudiole korraldatakse ka näitusi. Raha teenimiseks teevad palju head brändingutööd. Ka rahvusstaadioni infodisain on nende tehtud.
Viimaseks stuudioks, mida külastasime, oli Mama Studio. Igati edukas ja hea brändingu/ graafilise disaini stuudio, mida veab alati naervate silmadega seenior-disainer. Lisaks peavad nad ka disainihotelli Autor Rooms, kuhu meile tehti kiire ekskursioon.
Edasi oligi vaba aeg. Meie reisiseltskond jagunes. Osa liikus rännakule jõeäärse rannaparadiisi poole, teine osa moodsat kunsti uudistama. Sai testitud ka metrood – töötab.
Siis oli aeg võtta takso (üliodav, võrreldes Eestiga!) ja kihutada klassikalise Poola plakati kokkuvõttenäituse avamisele uhkes Wilanowi paleekompleksis. Boheemlaslikud vanakooli meistrid olid kahjuks ilmselt juba lahkunud ja kustutati saalitulesid, kui kohale jõudsime, aga kiire ülevaate teemast sai. Parasjagu oli muuseas linnas algamas suur plakatibiennaal.
Plakatikunst on üks Poola disaini märksõnu, aga tuli välja, et ega see moodsat graafilist disaini eriti ei mõjuta. Pigem on sel tagurlik renomee. Oma aja meistrid on oma teemadesse kinni jäänud ja oma mõjukuses näiteks kunstihariduse viinud konservatiivsetele ja käsitöönduslikele radadele.
Õhtu möödus taas kesklinnas mõnusas restoranis, pärast mida oli võimalus pidutseda kesklinnas laiutava monströösse kultuuripalee ühes sopis, kus toimus kohaliku EKA moeetendus ja järelpidu.
Kolmas päev
Viimasel päeval sai niisama ringi hulgutud. Varssavi üks hitt on Neoonimuuseum. See on neoonsiltide muuseum. 60ndatel leiti, et pealinna kaasaegsemaks muutmiseks tuleb see neoonreklaame täis lüüa nagu läänes. Nii sai pea iga saiapood oma neoonsildi.
Muidugi on see paras paradoks: reklaam sotsialistlikus ühiskonnas!? Aga nii oli, mäletame ju koduvabariigistki Harri Egipti.
90ndate renoveerimislaine käigus läks Varssavis kõige vana hävitamiseks, aga peagi said mõned aru, et neoonsildid on väärtus, mitte praht. Nii on ühtteist õnnestunud siiski päästa ja muuseumisse kokku koguda. Ja aegajalt võib retrosilte kohata ka linna peal.
Mis on Tallinnas peale Viru sildi säilinud? Tartus Kasekese restorani sildi plekk-konstruktsioon Tähe tänaval on vist veel alles?
Igatahes lahe muuseum, tüpograafia-fännile kohustuslik. Paarisaja euro eest on võimalik muuseumipoest ka korralik neoontäht kaasa võtta. Võib mulle kinkida näiteks!
