Kujutame ette, et meil on suur kaunis aed, kus on terve aasta vaja erinevaid tegevusi teha: suvel rohida, sügisel koristada ja kulu põletada ning kevadel seemned mulda panna – aed ei saa ju kunagi “valmis”. Kui jätaksime porgandipeenra mitmeks nädalaks rohimata, jääb see sööti. Kui see suur töö üle hulga aja siiski ära teha saab peenar küll rohitud, kuid porgandid on võrreldes naabrimehe korras peenra porganditega kängu jäänud ning mingi nipiga ei jõua järele.
Sageli on klientidel kujutelm veebist, kui “asjast” mis pärast lansseerimist sai “valmis”, vähemalt paariks aastaks. Järjepidevast arendusest ei taheta sageli üldse midagi kuulda, arvates, et see on kas liialt kulukas või hoopiski ebavajalik. Taoline suhtumine tuleneb ehk kahest asjast: esiteks, oleme harjunud trükimeediaga ning paberil reklaamimaterjalidega, mis tõepoolest saavadki pärast tootmist n.ö. valmis ning on mõne aja muutumatuna kasutusel, kuni info ja disain vananevad ning tuleb teha uus. Ka video ja fotomaterjalil on taoline lõplikkus sisse programmeeritud. Teiseks on pikema perioodi tagant tehtud uuendused suure kontrasti tõttu uue ja vana vahel paremini nähtavad ning jätavad mulje, justkui oleks raha asja ette kulutatud. Sageli on ka raha eraldatud taoliste tegevuste jaoks perioodiliselt või iga paari aasta tagant taotletav fondidest, mis suurte summade tõttu tekitab omakorda probleeme, selle asemel, et taoline kulu eelarve osaks teha igapäevaselt. Tegelikult aga kuluks samasugune rahasumma ka perioodiliste uuenduste peale ning koduleht ei näeks kunagi aegunud ega vana välja vaid areneks ühtlaselt ja märkamatult. Selles mõttes on veebileht väga unikaalne meedium – ta ei saa mitte kunagi päriselt valmis, alati on võimalik midagi muuta või paremaks teha ning seda väga erilist paindlikkust võiks turundajad oma ettevõtte tarbeks üha rohkem tööle panna.
Üks põhilisi probleeme, mis on järjepidevalt väga paljudel uutel klientidel ilmnenud – nad on kaotanud sideme oma lehe arendajaga. Sellest tulenevalt on lehe haldamine olnud aastaid halvatud. Pideva arenduse puhul see side säiliks või saaks operatiivselt koostööpartneri asendada. Kui tulla tagasi esimeses lõigus esitatud allegooria juurde, siis oleks see justkui aeg-ajalt turuvarblaste palkamine, kes ei viitsi aeda kui sellisesse süveneda, vaid teevad raha eest kiiresti asjad ära, versus pidevalt ühe aednikuga tegelemine, kes õpib pikema aja jooksul aeda tundma ning oskab selle vajadusi ette näha.
Ideaalses maailmas on igal (suur)ettevõttel oma kodulehe jaoks loodud järjepidevate uuenduste programm, kas osana turundusplaanist või hoopis IT-strateegiast ning mille alusel veebilehte pidevalt heas korras hoitakse, et ta sööti ei jääks. See on eriti oluline mahukamate ja suure külastatavusega veebide puhul, kus jooksev ülevaatus peaks olema tehtud ülesandeks digiagentuurile, kes oskab vaadata kõrvalt ning on kursis uute suundade ja ideedega. Selleks, et klientidel oleks põhjust naaseda, tuleb kodulehele lisada uut infot regulaarselt nii toodete, teenuste kui ka näiteks ettevõttega seotud uudiste kohta – taoline tegutsemine annab tänapäeval ka muu eelise – teie veebileht on otsingumootorites nende tulemuste seas, mida klient kohe näeb. Teiseks on olulised üldise disaini, layout’i ja funktsionaalsuse pidev uuendamine – nii nagu teeb Google, kus aeg-ajalt vilksatavad uued lahedad funktsionaalsused, mis tavapäraselt tekitavad tunde “oh, lahe, võtan kohe kasutusele!” versus suured dramaatilised muudatused, mis tekitavad kasutajas segadust. Niisugune tegutsemine loob tulemuslikkust just uue aja nn inbound ehk sissepoole turunduse põhimõtete alusel, mis on loodud tänapäeva veebitarbimist silmas pidades.
Järgmisel korral kirjutangi pikemalt inbound ja outbound marketing’ist – uus postitus juba sel reedel 🙂
