Redwall Dubai EXPO-l

Miks Dubai? Maailmanäitus tundus just midagi erilisemat, millega üks tehnoloogiavaldkonna ettevõtte oma ilusat juubelit tähistada võiks. On ju maailmanäitused läbi aegade tuntud oma tehniliste imelahenduste ja kastist välja mõtlemise poolest (Eiffeli torn, eestlaste porgandid jms eksole).

Plaanis oli külastada ka üht kohalikku disainistuudiot. Ja lõunamaa tundus ka täitsa hea mõte.

Kosmopoliitne Dubai

Dubai võttis meid vastu mõnusa kõrbekuumaga. Õnneks oli maskide kandmise aeg tänaval emiraatides just läbi saanud, nii et sai vähemalt vabalt hingata.

Pärast esimest aklimatiseerumispäeva mere ääres läksime järgmisel hommikul linna teise otsa vanalinna ja turge avastama.

Dubai on vana kaubasadam, mida mööda liikusid idamaade vürtsid ja muu kraam lääne poole. Jõukus kasvas pärlipüüdmisega, nafta avastamisega eelmise sajandi algupoolel läks rikkus täiesti käest ära. Kui põhiosa linnast on üsna üheülbalised kõrghooned, siis vanem linnaosa on sisserännanud töölisrahva madalam ja odavam kant. Sai nautida head ja häbematult odavat idamaade toitu ja träni ning jõe ääres vaadet ja vesipiipu.

Õhtul liikusime teise äärmusse, vaatama maailma kõrgeimat hoonet Burj Khalifat ja selle ümber laiuvat show- ja tarbimishullust. Kaubamaju on ses linnas kümneid, suunaviidad neis inglise, araabia, hiina ja vene keeles. Üks neist mall’idest ongi vist enda külge eristumiseks tolle hiigelhoone püstitanud. Toimus valgus- ja purskkaevu-show, mida filmisid üheaegselt sajad nutitelefonid. LEDe ja valgusshowsid emiraadid armastavad! Või õigemini turistid.

Muuseas, juba käib uue ja veel kõrgema maailma-kõige-kõrgema hoone ehitus. Samal ajal on igal pool sildid jätkusuutlikkusest ja looduse sääsmisest… Aga no nafta osakaal riigi sissetulekutes väheneb, turism on uus peasuund ja turiste meelitavad vaatamisväärsused. Mõtteainet jagub.

Kolmandal päeval käis osa seltskonnast maailma kõige suuremat pildiraamikujulist maja ja linnapanoraami vaatamas. Teine osa puhkas rannas pärast eelmise õhtu erutavaid elamusi. Mattias ja Rich käisid ikka Burj Khalifas üleval ka ära lummavaid kaardeid püüdmas.

EXPO kui festival

Neljas päev oli EXPO-päev. Kohalik disainiagentuur osutus miskipärast akontaktseks ja seal jäigi käimata.

EXPOle jõudmine oli nagu omamoodi teise riiki jõudmine. Esiteks turvakontroll ja piiratud territoorium. Teiseks käib seal mingi omamoodi festivalimelu. Omapärane segu nähtustest nagu inimeste huvi ja uudishimu, maailma rahvaste kirevus, toit, muusika, eksponaatide pompöössus ja ebastandartsus, võrdõiguslikkuse, keskonnateadlikkuse, majandusliku heaolu ja maailmarahu ambitsioon. Selline pisut utoopiline ja optimistlik, enesega rahulolev kulgemine läbi eri piirkondade ja teemade.

Usin giid vedas meid läbi põnevamate paviljonide ja andis soovitusi iseseisvaks navigeerimiseks. Vene paviljoni ei hakanud minema, Ukraina paviljonis nägime külastajate poolt toetusavaldustega sticky note’idega üle kleebitud interjööri. Mõnda diktatuuri-riigi paviljoni sattudes oli iga kord ikka natuke kerge tõrge – okei, te küll näitate oma kena loodust ja tööstust ja kultuuri, aga kuidas selle tükeldatud ajakirjanikuga oligi? Ühesõnaga, jälle mõtlemisainet. Aga no ärme hakka festivalimelu rikkuma…

Eesti paviljon jättis high-tech burksirestorani mulje, järjekord letis oli pikk. Osutus araablaste seas väga popiks ja müüdi ligi 25 tuhat burksi nagu lugeda võib. Leti lähedal oli ka üks suvaline uks, millel silt “äriklientidele” – aga no ei hakanud sinna trügima.

Arhitektuurselt, tehniliselt ja esteetiliselt oli EXPOl pilt muidugi tore ja rikkalik. Põnevad ruumi ja projektsiooni erilahendused oli hea vaheldus muidu valitsevas standardiseeritud maailmas. Eks rohkelt nägi ka maitselagedat pompöössust, aga no see on osa Dubaist, mida salamisi ju kogema saigi mindud.

Mingi hetk tekkis ka muidugi kerge väsimus ja sai fännatud just väikesi ja vaeseid nö kolmanda maailma väljapanekud, kus käepäraste vahenditega oli odavalt hakkama saadud. Eluterve naivism muidu tehnitsistlikul EXPOl kulus kenasti ära.

Kogu EXPO keskmes asus hiiglaslik kuppel, kus toimusid kontserdid jms. Selle sisepinnale projitseeriti õhtul hiiglaslikku animatsiooni. Sai selili lebada ja päeva lõpetuseks selle sisse täitsa ära kaduda.

Emiraatide eripära otsingul

Mina ja Eike käisime ükspäev ka kõrbereisil, et lõpuks ometi ka see pinnavorm ära näha. Sõidutati läbi palmiistanduste džiibiga kõrbesse nö külakesse, kus sai kaameliga tiir tehtud ja piinlike fotode jaoks poseeritud. Söögi-joogi kõrvale oli vaatamiseks kohalikku tantsu-laulu ja päris osavat ja karmi tuležonglööri šõud. Õhtul tagasikimamine kiirteel araabia tümmi saatel. Kokkuvõttes täitsa lahe ja teistmoodi.

Põhigrupp võttis veel aega niisama ringiuitamiseks ja EXPOle. Meie Eikega käisime ka Abu Dhabis, mis on šeikide ja valitsejate linn. Muuseas, kuna tegemist teise osariigiga, kus on omad seadused, siis tuli meil eelnevalt tutvuda ka kohaliku meditsiinisüsteemiga ja käia tervisekeskuses Covid-testi tegemas.

Käisime esmalt Louvre’i muuseumis, mille nime ja eksponaatide laenutamise eest käisid araablased välja ligi miljard eurot 35 aasta eest. Noh, muuseum nagu neid ikka suurlinnades on, kena. Kohalikku värki oleks võinud nagu rohkem olla.

Ja siis käisime üliturvatud ja -kallis uues šeik Zayedi nimelises suures mošees. Läbinud mäkdoonaldsitest, zaraadest ja turvaväravatest palistatud maa-aluse puhvertsooni, kerkisime elevaatoriga kiiskava pühamu jalamile. Eike tundis end küll kohustuslikku musta ürpi kätketunna ahistatuna, kuid sai pisitasa üle, sest mošee on ju ikkagi suurim, kalleim, kauneim.

Aga arhitekt on inglane, hiiglaslik vaip Iraanist, marmor Euroopast. Kus on oma, tekkis taas küsimus? Samas muidugi tuleb tunnustada, kuidas kõrberahvas on end suutnud kosmopoliitseks keskuseks osta. Peab ikka olema tahet ja osavust – peale nafta muidugi.

Pidulik osa

Ühel õhtul toimus ka Redwalli juubeli nö ametlik õhtusöök. EXPO Taani paviljoni restoranis sai tähistatud põhjamaise toidu ja muidu karskes linnas keelatud lõõgastavate beveraažidega – külm õlu maitses kuumas õhtus tõesti hästi. Läbi hilisõhtuse EXPO kulgedes sattusime moodsa popsensatsiooni kontserdile ja tuli rahvamassis tungeldes tõdeda, et koroonapiirangutega on vist küll kõik seks hooajaks.

No ja siis tuligi teha veel viimased paanikaostud kingituseks, vaadata telekast lemmikuks kujunenud kohalikku kokasaadet ja asju pakkida. Kodumail võttis üllatuslikult vastu kena soe kevad. Palju õnne, Redwall!