Emiraatide eripära otsingul
Mina ja Eike käisime ükspäev ka kõrbereisil, et lõpuks ometi ka see pinnavorm ära näha. Sõidutati läbi palmiistanduste džiibiga kõrbesse nö külakesse, kus sai kaameliga tiir tehtud ja piinlike fotode jaoks poseeritud. Söögi-joogi kõrvale oli vaatamiseks kohalikku tantsu-laulu ja päris osavat ja karmi tuležonglööri šõud. Õhtul tagasikimamine kiirteel araabia tümmi saatel. Kokkuvõttes täitsa lahe ja teistmoodi.
Põhigrupp võttis veel aega niisama ringiuitamiseks ja EXPOle. Meie Eikega käisime ka Abu Dhabis, mis on šeikide ja valitsejate linn. Muuseas, kuna tegemist teise osariigiga, kus on omad seadused, siis tuli meil eelnevalt tutvuda ka kohaliku meditsiinisüsteemiga ja käia tervisekeskuses Covid-testi tegemas.
Käisime esmalt Louvre’i muuseumis, mille nime ja eksponaatide laenutamise eest käisid araablased välja ligi miljard eurot 35 aasta eest. Noh, muuseum nagu neid ikka suurlinnades on, kena. Kohalikku värki oleks võinud nagu rohkem olla.
Ja siis käisime üliturvatud ja -kallis uues šeik Zayedi nimelises suures mošees. Läbinud mäkdoonaldsitest, zaraadest ja turvaväravatest palistatud maa-aluse puhvertsooni, kerkisime elevaatoriga kiiskava pühamu jalamile. Eike tundis end küll kohustuslikku musta ürpi kätketunna ahistatuna, kuid sai pisitasa üle, sest mošee on ju ikkagi suurim, kalleim, kauneim.
Aga arhitekt on inglane, hiiglaslik vaip Iraanist, marmor Euroopast. Kus on oma, tekkis taas küsimus? Samas muidugi tuleb tunnustada, kuidas kõrberahvas on end suutnud kosmopoliitseks keskuseks osta. Peab ikka olema tahet ja osavust – peale nafta muidugi.